Haapsalu kuursaal
Tsaariajal asus hulk Peterburi kõrgseltskonna silmis kõige populaarsemaid kuurorte Eestis. Esimesena hakkas 19. sajandi alguses endale kuurortlinna mainet koguma Tallinn, kuid seejärel õpiti hindama ka Kuressaaret, Haapsalut ning Pärnut.
Ehkki nimepidi küll ravikohad (saksa keeles Kur - ravi, Ort - koht), koondasid kuurordid peamiselt vaba aja asutusi alates kohvikutest ja restoranidest ning lõpetades kõlakodade ja keegliradadega. Üks tähtsamaid ehitisi oli kuursaal - ühtaegu kontserdipaik, restoran, lugemissaal ja hotell.
Haapsalus, kus alates 19. sajandi teisest poolest suvitas isegi keiserliku perekonna liikmeid, kujunes kuurordielu peateljeks piki Põhjakallast kulgev ligi kilomeetripikkune Suur promenaad, mille äärde ei jäänud üksnes kuursaal, vaid ka mitmesugused joogi- ja muusikapaviljonid ning lugemismajakesed.
Arhitekt Knüpfferi 1897.aastal projekteeritud Haapsalu kuursaal on kerge ja pitsiline, silmapaistev historitsistlik puitehitis. Hoone koosneb läbi kahe korruse ulatuvast viilkatusega saalist ning seda ümbritsevast osaliselt kinniehitatud galeriist.
Haapsalu kuursaal on ainus algsel kujul säilinud kuursaal Eestis. Pikka aega arvati, et hoone ehitati valmis alles 1905. aastal, kuid ajaloolaste viimased uurimused näitavad, et kuursaal seisab Promenaadil ilmselt juba 1898. aastast.
Lisaks oma arhitektuurilisele väärtusele on Haapsalu kuursaalil muljetavaldav ajalooline ja kultuuriväärtuslik taust. Kuursaal koos selle kõrval asuva kõlakojaga oli eelmise sajandi esimesel poolel üks Haapsalu suvituselu keskpunkte. Seal mängis orkester kaks korda päevas, esinemas käisid näitlejad ja muusikud Tallinnast, see oli koht, kus inimesed kokku said ja aega veetsid. Hoones asusid restoran koos abiruumidega, mängutoad ning raamatukogu.
|
| Haapsalu kuursaal |
